Avalikud konkursid ja ideevargus


Eelmise nädala projektikirjutamise koolitusel tõstatas üks klient väga huvitava ja keerulise küsimuse – kuidas kaitsta oma ideed osaledes sellega avalikul projektikonkursil. Küsijal oli tuua ka näide omast kogemusest, kus tema organisatsioon kirjutas projekti mis sai hindamiskomisjoni poolt tagasilükatud, kuid mõne aja pärast avastasid nad meediast, et täpselt sama projekt (ka sama nimega) on algatatud teise organisatsiooni poolt.

Ausalt öeldes ei suutnud mina pakkuda ühtegi universaalset vastust, mis oleks abiks ideede varguste ennetamisel.

Koolitus- ja konverentsiäris olen ise selle probleemiga korduvalt kokku puutunud – nii mõnedki “koostööpartnerid” on peale ürituse kava valmimist leidnud, et “oi, me kahjuks loobume koostööst, kuna meil on endal sarnane üritus umbes samal ajal toimumas”. Sellest, kuidas mõned koolitajad teiste materjale ja meetodeid loata kasutusele võtavad, ei tasu üldse rääkida, kuna kahjuks on see muutumas üldlevinud praktikaks. Kuid see on ärikeskkond – kahjuks on siin materiaalne kasum ammu eetikanormid üle kaalunud.

Sotsiaalse suunitlusega projektid – see on midagi muud. Jah, ma pooldan täiesti mõtteviisi, et idee on midagi väärt alles siis, kui see on teostatud. Kui idee autor on täiesti valmis seda ellu viima ja tal lihtsalt julmalt võetakse ära võimalus (rahastamise näol) ning antakse see sama idee ja võimalus edasi hoopis kellelegi teisele, siis ilmselgelt on midagi väga valesti.

Niisiis, mis oleks lahendus? Kaalukama projekti puhul saab muidugi oma ideede autoriõigusi notariaalselt fikseerida enne, kui see avaldatakse laiemale ringile. Kuid iga projekti kavandamise etapil ei saa (ja tihti ei ole ka rahaliselt võimalik) joosta kohe notari juurde. Siinkohal küsimus laiale ringile – mida teha selleks, et koostööpartnerid, hindamiskomisjon ja muud kõrvalised isikud ei saaks teie projekti ideed ära varastada?

2 thoughts on “Avalikud konkursid ja ideevargus

  1. Erik, tänan põneva lingi eest. Sellele lisaks veel (viidates korrektsuse mõttes Indrek Maripuu blogile: http://www.maripuu.eu/dilemma-on-hea-idee-aga-ei-ole-aega-selle-ellu-viimiseks/ ), et head ja uudsed ideed esimese hooga ei vaja kaitset varguse eest, vaid pigem suurt vaeva selle väärtuslikkuse tõestamisel.

    Ja kord juba teotatud ideede kopeerimise pärast peaks ilmselt originaali autorid pigem rõõmu tundma, kuna see on ka omamoodi tunnustus.

    Meeldib

  2. Ilmselt saab vaid otse küsida, kuidas idee kaitstud on, st kas zhürii liikmed ja retsensendid on allkirjastanud konfidentsiaalsuslepingu ning kuidas on sätestatud selle võimalikud rikkumised. Oleneb muidugi, mis konkursiga on tegu, mõningatel juhtudel võib selline küsimus neid närvi ajada, aga siis pole tegemist ka õige konkursiga. Samas näiteks EAS on meie projektide konfidentsiaalsuse suutnud tagada ning olen ka ise hinnanud projekte konfidentsiaalsel alusel.

    Lisaks on alati kiireid järeletegijaid ja selle vastu ei saa kuidagi, näiteks kui sõbra kalendrifirma trükkis sisekaanele maakaardi, olid järgmisel aastal konkurentidel samasugused kaardid. Teine suurem firma võttis üle koolinoorte firma valemivihiku idee jne. Üldiselt aga on Eesti ideede riik, mis tegelikult tähendab seda, et kõigil on hirmus palju ideid, aga kellelegi eriti ei meeldi teiste ideed ega võimalik koostöö.

    Olen ise kirjutanud ideede müümisest,
    http://erikpuura.wordpress.com/2008/01/22/kuidas-muua-ideid/ ning arendanud rubriiki ’ideed ja leiutised’. Lisaks on meie blogid väga sarnase kujundusega…

    Kõike ilusat, Erik Puura

    Meeldib

Lisa oma kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s