Miks napib Eestis sotsiaalse ettevõtluse edulugusid?


Sotsiaalseid ettevõtteid tuleb iga aastaga Eestis aina juurde: praeguse seisuga on Eesti Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku liikmenimekirjas üle 40 organisatsiooni. Samas mida napib – on edulood. Miks ei lähe Eesti sotsiaalsetel ettevõtetel nii hästi, kui võiks? Ma olen selle peale palju mõelnud. Hiljuti sain aga oma kogemuse põhjal aru, miks see nii on.

Suve lõpus otsustasin mõelda juba jõuluhooaja peale ja varuda Ideesahtli headele koostööpartneritele kingitusi. Mõistagi, ei saanud ma valida tavapärast Hiinas toodetud koproratiivseteks kingitusteks mõeldud „nänni” ja sihtisin originaalset käsitöötoodangut, mille oleks loonud mõni kodumaine, sotsiaalset mõju loov ettevõte. Arvestades seda, et selliseid pakkujaid on just käsitöö vallas päris palju, ei arvanud ma, et peaksin hätta jääma.

Reaalsuses aga ei osutunud see kõik nii lihtsaks. Esimene takistus oli see, et paljud MTÜd, kes sellelaadset teenust pakuvad, varjavad infot väga oskuslikult: 3 MTÜd, kelle kohta ma tean täpselt, et nad annavad puuetega inimestele võimaluse oma käsitööga raha teenida, peitsid info selle teenuse kohta oma kodulehel nii osavalt ära või ei maininud seda üldse, et kliendina ma ei leidnudki seda üles. Kodulehelt oli põhjalik info, milliseid teenuseid pakutakse puuetega inimestele, kuid kas ja kuidas saaksin mina neile tellimuse sisse anda ja kliendina raha sisse tuua – seda ei tulnud kuskilt välja.

Pärast pikemat otsimist (ja kõnet valdkonnaga seotud tuttavale) sain lõpuks vajalike inimeste kontaktid ja saatsin kahte kohta päringud. Kui vastused tulid, siis olid need aga mõlema pakkuja puhul suhteliselt sarnased: jah, teoreetiliselt on see, mida te tahate, võimalik, kuid selleks peate kõik vajalikud asjad ise muretsema, meile tooma, täpselt kirjeldama, mida ja kuidas vaja, ja siis me vaatame, kas me ikka saame täpselt nii teha … Muide, keskmine ärikingitusi pakkuv ettevõte oleks selle ajaga juba näidised tootnud ja need kliendile sobivasse kohta toimetanud.

Ma ei taha midagi halba öelda nende inimeste professionaalsuse kohta: ma tean väga hästi, et kõik need organisatsioonid, kelle käest ma teenust osta soovisin, teevad oma otsest tööd väga hästi: nad pakuvad vajalikku tuge ja õpet puuetega inimestele. Seda loomulikult välise rahastuse olemasolul. Lisades ennast sotsiaalsete ettevõtete nimekirja, jäi neil unarusse üks ülioluline moment: sotsiaalne ettevõte VAJAB ettevõtluse geeni.

Miks ei tehta infot teenuse kohta võimalikult hõlpsasti leitavaks? Miks on ostuprotsess kliendi jaoks nii vaevarikas? Ometi ollakse ju huvitatud kliendi rahast sama palju kui äriettevõte, ehk isegi veidi rohkem.

Selle kogemuse põhjal arvan, et minu jõulukingituste tellmise saagast selgus üks oluline praeguse sotsiaalse ettevõtluse maastiku ühisnäitaja: organisatsioonides on liiga palju „sotsiaalset” ja liiga vähe „ettevõtlust”. Ma olen üsna veendunud, et just sel põhjusel, vaatamata suurele tegijate arvule, on Eesti sotsiaalsete ettevõtete seas edulood pigem üksikud erandid kui reegel.

Lisa oma kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s